Tänavakorvpall

Eesti 3×3 korvpalli sünnipäevaks võib pidada 6. juunit 1993, kui Vabaduse väljakul toimus esimene suurem 3×3 turniir. Sellest sai alguse 10-aastane tänavakorvpalli periood ja selle ala tippaeg, kui suvistel etappidel osales kokku isegi kuni 222 võistkonda ning toimusid ka suured Adidase ja Reeboki 3×3 turniirid Lauluväljakul.

Tänavakorvpall hakkas suurest pildist kaduma 2000. aastal, kui Eestis hakkasid tekkima ka muud spordivõistlused (Simple Session, Tallinna Maraton jt alustasid aastal 2000), kuni 2003. aastal toimus viimane, Smart Streetballi nime kandnud üle-eestiline tänavakorvpalli turniir.

3×3 tänavakorvpalli Eesti meistrivõistlused

2006. aastal taaselustas tänane Eesti 3×3 valdkonna juht Reigo Kimmel koos Martin Toomase, Magnus Ahuna, Anto Liivati ja Ando Heilmanniga (kes mõni aasta hiljem lahkus, kuna ei näinud sellel ärilist perspektiivi) suvise 3×3 sarja korraldamist.

Sarja algus oli vaevaline, sest piisavas mahus sarja nimitoetajat ei õnnestunud leida. Sellegipoolest sai sari käima lükatud, kus 2006-2007 aastatel oli sarja peatoetajaks AND1 ja 2008. aastal Philips.

2009. aastal läks sai suuremaks ja rahvusvahelisemaks, sest omal algatusel hakkas suvist 3×3 tänavakorvpalli toetama Sprite, kes 2010. aastal ostis lisaks nimisponsori paketile välja ka teised paketid.

2009. aasta tänavakorvpalli finaalturniir oli esimene sündmus vastavatud Vabaduse väljakul, mis jätkus kuni Sprite toetuse lõpuni aastani 2017.

Vabaduse väljakul toimunud finaalvõistlused olid Eesti 3×3 korvpalli teise perioodi kõrgaeg, sellest võtsid osa nii maailma parimad tiimid kui ka pealtpanekustaarid. Lisaks pani Sprite välja lisaauhindu a’la “keskjoone viskevõistluse võitjale” ja teistele, millest kõige suuremaks võib pidada 2013. aasta NBA Tähtede Mängu nädalavahetuse Sprite Uncontainable Game mängule minekut, kus toonane Eesti noorkorvpallur Martin Jurtom sai mängida Le Bron Jamesi tiimis, vastaseks Kobe Bryanti poolt juhitud võistkond.

Sprite toel toimunud üle-eestiline sari oli populaarne (rekordosalus 129 võistkonda) ning võimaldas Eesti 3×3 korvpalluritel pääseda alates 2011. aastast toimuvatele FIBA 3×3 korvpalli tiitlivõistlustele, kuhu hakkas koondiseid saatma alaliit, kellel sellega seoses tekkis esmakordselt tegevus ja seoses sellega ka kulu 3×3 korvpallile.

Eesti 3×3 koondistel on sellest ajast ette näidata nii häid tulemusi (U18 neidude hõbemedal 2013. aasta U18 3×3 MMilt, noormeeste IV koht 2011. aasta 3×3 MM-ilt, meeste 8. koht 2014 aasta EM-ilt ja 10. koht MM-ilt), kui ka ebapiisavat ettevalmistust, arusaamatusi ja segadust, mis tipnes 3×3 tänavakorvpalli eestvedaja ja Jüri Ratase poolt EKLi loodud 3×3 komisjoni liikme Kimmeli ettepanekuga saata 2017. aasta FIBA 3×3 MM-ile võistkond, kes võidab selleks korraldatud eelturniiri.

2018. aasta alguses teatas Sprite toetuse lõppemisest, mis oli seotud korporatsiooni otsusega, sest Eesti oli jäänud ainsaks riigiks Euroopas, kus Sprite veel tänavakorvpalli toetas. Leedus toimus samal aastal viimane Sprite 1×1 turniir.

3×3 olümpiateekonna algus

2018. aasta algus oli Eesti 3×3 korvpallile segane aeg, kus oli väga suur tõenäosus, et suvine sari lõpetab. Siiski oli 2017. aastal toimunud paar suurt sündmust:

Tänu Sprite 2017. aasta sarjale sai Eesti pääsme 2018. aasta FIBA 3×3 maailmameistrivõistlustele.
Rahvusvaheline Olümpiakomitee kinnitas, et 3×3 korvpall sai ametlikult Tokyo olümpiaalaks (09.06.2017), millest tulenevalt otsustas Eesti Olümpiakomitee (EOK) eelnevate tulemuste põhjal määrata 2017. septembrist Eesti Korvpalliliidu 3×3 korvpallile C-kategooria toetuse.
EKLi 3×3 komisjon otsustas 2017. sügisel toetada Siim Raudla kandidatuuri 3×3 korvpalli peatreeneri kohale.

Sellest tulenevalt otsustas 2018. aasta aprillist jätkata ka Kimmel, kes võttis koos peatreeneriga eesmärgiks tuua Filipiinidel toimunud 3×3 MM-ilt vähemalt 8. koht, mis tõstaks EOK toetuse B-kategooria tasemele, mis oleks olnud kordades suurem kui varasem Sprite toetus 3×3 tänavakorvpallile. Paraku tulime Filipiinidelt tagasi 9. kohaga, mille saime C-alagrupi “surnud ringist”.

Kimmel alustas 2018. aastal tööd EKLi 3×3 valdkonna juhina eesmärgiga korraldada uuesti suvine 3×3 sari, mis 2018-2019 sai läbi viidud ainult tänu kohalike korraldajate abile. Finaalvõistlus ehk 3×3 Tallinn Openit korraldas EKL koos varasemalt seda korraldanud tiimiga, kui ka 2018. aastal toimus OlyBeti abiga viimane 3×3 turniir Vabaduse väljakul. 2019. aastal koliti eelarvelistel põhjustel Snelli Staadionile, 2020 ehk Eesti Korvpall 100 aastapäeva puhul ehitati sinna Alexela Arena.

Teine versioon

Eesti 3×3 korvpalli ajalugu võib jagada ka kaheks perioodiks:

1993-2019: ehk veerand sajandit tänavakorvpalli
2020-edasi: 3×3 korvpall

2020. aastat võib pidada Eesti 3×3 korvpalli sünniaastaks, kuna isegi koroona tingimustes oli nii organisatoorselt, mängijate tasemelt kui ka tehniliste lahenduste poolest tegemist 3×3 ajaloo parima aastaga. 2020. aastal esmakordselt ei kasutatud korralduses sõna “tänavakorvpall”, kuigi mõned spordireporterid seda endiselt mainisid.

Eesti 3×3 korvpalli järgmiseks suuremaks eesmärgiks on tulemus. Tulemust on juba näidanud Eesti naised, kes 2019. aasta Euroopa mängude 3×3 korvpallist said Eesti korvpalli 100-aastase ajaloo jooksul esimese võistkondliku tiitlivõistluste medali. Saalikorvpallis oleme saanud medaleid nii olümpialt kui MM-idelt, kuid mitte kunagi Eesti koondisena.

Olukorras, kus 2020. aasta maailma parimaks 3×3 korvpallivõistkonnaks sai Läti võistkond, on Eesti korvpalluritel seda kindlasti võimalik olümpiaprogrammis olevas 3×3 korvpallis korrata!