Kuidas Eesti pääses FIBA 3×3 EM finaalturniirile?

Allolevalt vabas vormis Eesti Korvpalliliidu 3×3 valdkonna juhi Reigo Kimmeli selgitus kuidas Eesti pääses Tokyo olümpia-alal otse FIBA 3×3 korvpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Tegemist on autori isikliku arvamusavaldusega. 

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada naistest ja 2018. aasta sügisest, kui tegin toona kehtinud reeglite ja põhjal kalkulatsiooni, et 2019. aasta saab olema Tokyo olümpia kvalifikatsiooni-aasta, milles 4+4 riiki kindlustavad reitingu alusel otsepääsme Tokyo olümpiale.

Nägin, et meestes ei olnud meil mingit lootust reitingu alusel olümpiapääset püüda, sest Eesti ei suuda sellisel tasemel turniire korraldada ning meil ei olnud ka kõrgel tasemel 3×3 tiime, kes oma vahenditest suudaksid kõrgetasemelistel välisturniiridel osaleda. Samas näitas kiire arvutus, et naistega oli asi võimalik. Naiste koondise peatreener Janne Schasmin tuli appi ning 2018. novembris sai Tallinna Südalinna Koolist alguse “Naiste 3×3 aasta”, kus kokkuvõttes toimus naistele aasta jooksul 3-4 korda rohkem 3×3 turniire kui meestele.

Samal ajal oli ka meeste kategoorias oluline aasta, kus suvel toimus rohkem turniire kui ühelgi varasemal aastal ning need andsid ka meestele kõrget reitingut. Kui me poleks naistele ühtegi 3×3 turniiri korraldanud, siis 2020. märtsis oleks Tokyo olümpia kvalifikatsioonile Eesti kõige viimase pääsme meeste arvestuses saanud, aga naised oleks eemale jäänud. Oleksid-oleksiteks, kuid ilmselt oleks 3×3 peatreeneril keset saalikossu hooaega 3×3 olümpia kvalifikatsiooniks mehi veelgi raskem olnud kokku saada. Tagantjärele tarkus ütleb ka seda, et siis ei oleks me 3×3 EM-i finaalturniirile otsepääset saanud.

2019. septembriks oli kahjuks selge, et suuremad võtavad naiste 3×3 korvpallis oma ehk Eestil ei ole võimalik Prantsusmaa, Rumeenia ning isegi Mongoolia vastu saada, kellest viimase panust 3×3 korvpallile võib 2019. aastal hinnata vähemalt 1M EUR suuruseks. Naised siiski said pääsme Tokyo olümpia kvalifikatsioonile, mis toimub juba märtsis Indias.

Lootsin Siimuga, et ehk saame 2019. aastal FIBA 3×3 Euroopa meistrivõistluste puhul kehtinud reeglite alusel, kus 6 riiki said otse ning 6 kvalifikatsioonidelt reegli alusel otse 3×3 EM-ile, kuid nägime, et ka sellest mängust jäime napilt välja, sest korraldajariik ehk Belgia oleks saanud FIBA 3×3 reeglite punkt 74. alusel EM-ile otse.

2019. aasta novembris pidi Eesti Korvpalliliit vastavalt tulemustele kinnitama ära või ära ütlema kolm kutset:

• Naiste osalemine Tokyo olümpia kvalifikatsioonil (2020. märts, India) – kinnitasime ära.
• U18 neidude osalemine FIBA 3×3 MM-il (2020. august, Ungari) – kinnitasime ära.
• U23 noormeeste osalemine FIBA U23 3×3 MM-il (2020. oktoober, Hiina) – loobusime, kuna oktoobris on väga raske häid mängijaid kokku saada ning osalemine Hiinas toimuval turniiril oleks läinud väga kalliks.

15. jaanuariks pidi Eesti Korvpalliliit ära kinnitama osalused FIBA 3×3 Euroopa meistrivõistlustel nii noormeeste/neidude kui meeste/naiste arvestuses. Olime Siimuga jälle keerulises olukorras, kuna meeste ja naiste puhul polnud teada kvalifikatsioonide toimumisajad ega -asukohad. Kuna Eesti Olümpiakomitee andis EKLi 3×3 valdkonnale 2019. lõpus olulise lisatoetuse, siis läksime vastavalt uutele FIBA 3×3 reitingureeglitele, täispangale ehk registreerisime kõik koondised.

Saime FIBA 3×3 otsustajatelt teada, et peale seda kui kõik riigid on oma registreerimisavaldused esitanud, teevad vastavalt FIBA Internal Regulations punktile 76, otsuse kogu turniirisüsteemi kohta, sh seda, mis puudutab edasipääsejaid. Punkt on sõnastatud järgmiselt.

Minule teadaolevalt pole kunagi varem kasutatud 3×3 EM-i puhul reitingu seadmisel “highest ranked countries in the combined ranking in the respective age categories”, kuna varasemalt on kasutatud reitinguid kategooriate puhul eraldi.

Üleeile sai Eesti Korvpalliliit FIBA-lt kaks kirja. Esimene oli otsus U17 3×3 EM-i osas, kus otsepääsu finaali said vaid kolm riiki – korraldajamaa, eelmise korra võitja ning 3×3 reitingu esikoht. Eesti U17 koondised mängivad kvalifikatsiooni 1.-2. augustil Itaalias. Kui seal on koht kolme parema seas olemas, siis U17 3×3 finaalturniir toimub septembris Austrias.

Teist kirja saab lugeda siit. Ma ilmselt ei ole mitte ühegi FIBA otsusega kunagi varem niivõrd rahul olnud kui sellega, et EM finaalturniirile pääsevad otse 10 riiki ja Eesti on nende seas. Kokku osaleb koos kvalifikatsioonidega FIBA 3×3 EM-il 36 riiki mehi ja 27 riiki naisi. Eestil on juba koht 12 parema seas seda nii meeste kui naiste arvestuses.

Selle otsuse üle olen ma täna rõõmsam kui Eesti võrkpallinaiste koondise treener Andrei Ojamets, kui aasta tagasi said Eesti võrkpallinaised olümpiaala pallimängude naiskonnana esimesena pääsme Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Pagan võtaks, kui võrkpallinaised said koha 24 riigi seas, siis FIBA otsus tähendas, et Eesti 3×3 korvpallinaised on tänaseks juba olümpia-ala Euroopa meistrivõistluste 12 parema seas.

Kõik riigid, kes said otsepääsme ja riigid, kes jäid välja, leiab allolevalt pildilt.

1.11.2019 FIBA 3×3 “combined reitingu” alusel olime me sel alal kõvemad isegi kui Läti ja Itaalia ehk FIBA 3×3 EM-i pääset ei saanud me viimastena. Lisaks jäid ukse taha ehk kvalifikatsiooniturniiridele väga tugevad 3×3 korvpalliriigid – Leedu, Valgevene, Saksamaa ning esimesena isegi Poola meeste 3×3 koondis, kes eelmisel aastal sai FIBA 3×3 MM-il pronksi.

Tänaseks oleme selles reitingus oluliselt langenud, kuid see ei ole oluline, kuna FIBA 3×3 reitingureeglid sel aastal oluliselt muutusid, kus oluliselt kõrgema tähenduse on saanud tiitlivõistlused ning nii meeste kui naiste puhul FIBA 3×3 maailmaturneed ning reitingupunkte loetakse sügisel ehk täpsemalt 1. novembril 2020.

Samal ajal on süsteem U18 sarjas jäänud samaks, ehk Eesti võib täna peamiselt Jaak Jalaka poolt Kundas toimuvate 3×3 kooliturniiride tulemusel olla maailmas lausa 4. kohal.

Kõikidele selle suve 3×3 tänavakorvpalli Eesti meistrivõistluste korraldajatele tähendab see kohustust igal etapil välja panna ka U18 3×3 kategooria, kuna üks selle suve eesmärke on ka U18 sarjas jõuda 2021. aasta FIBA 3×3 MM-ile.

Eesti 3×3 koondised FIBA 3×3 EM-il?

Lõpetuseks küsimus, mis huvitab kõiki – kes on need mängijad, kes juba on 3×3 korvpallis Euroopa 12 parema võistkonna seas ehk esindavad Eestit FIBA 3×3 Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril? Seda ei tea täna öelda isegi mitte Eesti 3×3 peatreener Siim Raudla, kelle pressiteates öeldud sõnade põhjal võib ennustada, et naiste 3×3 koondises on eelmisel suvel Euroopa Mängudelt hõbemedali toonud naised väga motiveeritud osalema.

Meeste osas on seisud kindlasti lahtisemad, kuid tänane seis erineb kindlasti varasematest aastatest, sest tegemist on nüüd olümpia-alaga ning koht Euroopa 12 parema seas on olemas. Nõustun siin Raudlaga, et Eesti esindamine EM-il peaks olema igale korvpallurile auasi ehk näen ja loodan, et kui varasemalt pidi Siim ise mängijaid 3×3 koondisesse kutsuma, siis sel korral oleks kõikidel Eesti saalikorvpalluritel huvi 3×3 peatreeneriga ise ühendust võtta, et ka enda kandidatuur esitada.

Puht tehniliselt:

• Eesti 3×3 peatreener peab FIBA 3×3 süsteemis kinnitama ära neli mängijat 21. aprilliks 2020.
• Peatreener saab kuni 18. juunini 2020 lisada tiimi veel kaks mängijat.
• Kuni turniiri alguseni ehk 25. juunini saab peatreener otsustada, kes on need neli mängijat kuuest, kes Eestit FIBA 3×3 EM-il esindavad.
• Erinevalt FIBA 3×3 MM-is ja OM-ist saab EM-ile valida mängijaid, kellele ei ole varasemat 3×3 kogemust, kuid on kinnitatud PLAY.FIBA3x3.COM konto.

Eesti Korvpalliliidu 3×3 valdkonna juht otsustab Eesti 3×3 koondise valikus umbes samapalju kui Eesti Korvpalliliidu peasekretär Eesti saalikorvpalli koondise valikus, kuid ma väga loodan, et “Aasta 3×3 Tänavakorvpalluri” tiitli saanud Martin Dorbek ning “Aasta 3×3 Tänavakorvpallist Eemal Olnud” Maik-Kalev Kotsar leiaksid tee sellesse koondisesse.

Eesti 3×3 koondise esindamine on auasi. Samas võib mängijaid motiveerida ka 3×3 korvpalli EMi kuldmedal, mis tooks mängijale järgmiseks kaheks aastaks EOK-st igakuise 2500 eurose palgafondi (seda ka juhul kui saalis mingis formaadis jätkab). Jaan Puidet ütles Korvpall.ee-le antud intervjuus, et kui saaks sama raha, siis tema valiks 3×3 korvpalli. Isiklikult loodan, et Jaani-suhtumisega tüüpe on Eesti korvpallis veel.

Alustasin naiste 3×3 korvpallist ja sellega ka lõpetan. Aastaid tagasi viisin 3×3 korvpallis Euroopa meistriks tulnud Rumeenia meeste võistkonna Tallinna Lennujaamast autoga otse Tartusse, kus järgmisel päeval toimus suvine Sprite 3×3 tänavakorvpalli etapp. Mario Polusk lõpetas 3×3 Euroopa meistriks tulnud võistkonna teekonna Sprite 3×3 Tartu etapi poolfinaalis. Õhtul toimus istung, kuhu saabus saalikorvpalli puhkeperioodil ka aastaid Eesti parimaks naiskorvpalluriks nimetatud Merike Anderson, kes ütles, et tema küll 3×3 formaati ei hakka mitte kunagi mängima.

Eelmisel aastal Euroopa Mängude 3×3 korvpallist hõbemedali saanud Merike ütles aga eelmisel suvel ERR-ile antud intervjuus: “Medaleid on palju, aga see on üks väärtuslikemaid. Selle ma paigutaksin teisele kohale“. Merike Anderson nägi, millist emotsiooni võib 3×3 korvpall mängijatele anda. Loodan, et sel suvel kogevad sama emotsiooni ka Eesti meeskorvpallurid, sest 3×3 korvpall võib ühel päevaga pakkuda väga palju emotsioone.

Peale FIBA 3×3 otsuseid võib öelda, et 2019. naiste 3×3 aasta aitas ka Eesti meeste 3×3 koondise otse FIBA 3×3 EM finaalturniirile, kus viimati mängis Eesti 3×3 peatreener Siim Raudla ise, kui ta alagrupis viimase sekundi viskega tõi Venemaa vastu 15:14 võidu. Kahjuks veerandfinaalis tegi meie vastu sama Sloveenia ehk pidime siis leppima EM-i 8. kohaga.

Peale Jaanipäeva ehk 25.-27. juunini toimuvad Belgias, Antwerpenis FIBA 3×3 Euroopa meistrivõistlused. Eesti on seal kohal nii meeste kui naistega, kes on ülimalt motiveeritud sealt medaliga tagasi tulema. Lihtne see ei saa olema, sest Euroopa on 3×3 korvpalli tipus. Aga kindel on ka see, et Eesti 3×3 koondiste vastastel ei saa samuti lihtne olema.