Mõtteid korvpallist lasteaedades

Mõni päev tagasi ilmus Tartu Postimehes uudis, et Rocki korvpalliklubi Tartus alustab sel sügisel tööd lasteaialastega. Uudisest loeb välja, et läbirääkimised käivad kolme lasteaiaga ning Rocki Rüblikud ei hakka siiski kohe tipptasemel kossu mängima, vaid peamiselt “rahmeldama”.

Korvpallifänni ja lapsevanemana on uudis minu jaoks väga positiivne, eriti kuna üheks õpetajaks on korvpallilegend Valmo Kriisa, keda suurima heameelega näeks ka mitmed Tartu koolid oma korvpallitreenerina.

Uudis ise ei oleks vast silma jäänudki, kui korvpalliväljakute kaardistamise projektis poleks ette võtnud ka lasteaiad. Alguses väikese “hurraaga”, sest ühes Tallinna lasteaias jäi silma ideaalilähendane lahendus, kus ühe posti otsas oli kolm eri kõrgusel asuvat madalat korvi.

Kuna lasteaiad on põhjusega kinnised territooriumid, siis paraku jäi projekt katki ehk ülevaadet sellest, kas ja mitmes lasteaias on õues oleku ajal võimalik lastel ka palli korvi visata, on tänaseni ilmselt ka kõikide ametlike registrite andmete põhjal, võimatu öelda.

Isegi Tallinna kesklinnas viibivad lasteaialapsed iga päev võimalikult palju aega õues. “Rahmeldavad” ja seetõttu magavad oma lõunaund paremini. Kooliõpilased, kellel on võimalus kehalise kasvatuse tundides sisesaalides sporti teha, on tavaliselt juba oktoobris-novembris spordisaalis, mida lasteaedadel üldjuhul ei ole.

Igal lasteaial on õues mänguväljak, kuid esialgne ja tunnetuslik statistika ütleb, et oluliselt rohkemates lasteaedades on mänguväljaku kõrval palli jalaga väravasse lüüa kui seda korvirõngasse visata. Mõnes mõttes loogiline, sest jalaga palli löömine on lihtsam. Teisalt – kui rõngast ei ole, siis ei ole võimalust ka palli rõngasse visata.

Laste sportlik arengutee algab juba varakult. Proovitakse ühte, teist ja kolmandat ja üha rohkem lõpetatakse hoopis arvutimängudega.

Minu isiklikul hinnangul peaks Eesti korvpalli “kolmas käik” olema Rocki Rüblikute stiilis juba lasteaedadest, kuhu igasugused jalgpalli- ja muud rüblikud on ennast juba sisse surunud. Koolides on suures plaanis olukord laiemalt ja üldiselt väga hea, lasteaedades ilmselt vähem.

Lasteaedades ei mängita korvpalli, kuid igas lasteaias võiks olla võimalus pall minikorvi visata. Korvpalliväljakute kaardistamise projekti esimene tagasiside on teha “teine käik” ehk koolide ja muude avalike kossuväljakute olukord paremaks ehk lasteaiad on paraku hetkel teisejärgulised. Sellegipoolest võiksid kõik korvpallihuvilised võtta ise enda peale selle, et kõikides kohalikes lasteaedades on vähemalt üks minikorv, kuhu lapsed saaksid ka palli peale visata. Näiteks Tartu Rocki eestvedamisel võiks kossukorvi saada kõik Tartu lasteaiad, millest võiksid eeskuju võtta ka teised linnad. Eesti korvpallile oleks sellest laiemalt ehk rohkem kasu. Sellegipoolest on Rocki Rüblikute mõte hea algatus.

NB: tegemist on Eesti Korvpalliliidu 3×3 valdkonna juhi Reigo Kimmeli isikliku arvamusega, mitte EKLi ametliku seisukohaga.