Eesti korvpallurid olümpiamängudel

[vc_row row_type=”row” text_align=”left” css_animation=””][vc_column][vc_single_image image=”10624″ img_size=”full” alignment=”center” style=”vc_box_rounded” onclick=”custom_link” img_link_target=”_blank” link=”http://tv.delfi.ee/varia/ev100nadalat/vanad-olumpiakaadrid-1936-aasta-berliini-olumpiamangude-avamine-ja-eesti-laulvad-korvpallurid?id=75190299″][/vc_column][/vc_row][vc_row row_type=”row” text_align=”left” css_animation=””][vc_column][vc_column_text]

Iga sportlase unistus on esindada oma riiki olümpiamängudel. Eesti korvpalluritest on see senini osaks saanud kokku 19-le mängijale:

• 11-le pallurile 1936. aastal Berliini olümpial Eesti koondises.

NSV Liidu koondises:

• kolmele mängijale 1952. aasta Helsingi (Joann Lõssov, Ilmar Kullam ja Heino Kruus), hõbemedalid
• ühele mängijale 1962. aasta Tokyo (Jaak Lipso), hõbemedal
• kolmele mängijale 1968. aasta Mexico (Priit Tomson, Jaak Lipso ja Anatoli Krikun), pronksmedal
• 1 mängijale (Tiit Sokk) 1988. aastal Seouli suveolümpiamängudel, kuldmedal

Seega, viimasest Eesti korvpalluri osalemisest suveolümpiamängudel möödub sel suvel 30 aastat.

Ajaloo ja mnemoturniiri huvilistele on ehk põnev meenutada, et olümpiamängude esimene ametlik korvpalliturniir oli pigem “tänavakorvpall”, mida peeti lageda taeva all savi- ja liivakattega tenniseväljakutel.

Olümpiakorvpalli ajalugu tegi ka Eesti meeskond, kes tuli väljakule turniiri esimeses kohtumises Prantsusmaa vastu. Palli viskas mängu korvpalli leiutaja James Naismith isiklikult. Eesti võitis selle mängu 34:29, kuid see jäi ka meie korvpallurite ainsaks võiduks, sest kõigist Euroopa meeskondadest oli just Eestil ainsana õnn ja õnnetus kohtuda ülekaalukalt võitjaks tulnud USA, tema naabri Kanada ja USAlt autonoomia saanud Filipiinidega.

Korvpalliturniir algas aga segadusega. Rahvusvaheline Korvpalliföderatsioon FIBA võttis vastu otsuse, mis keelas mängida kõigil, kes olid pikemad kui 195 cm. USA, kes oleks kaotanud mitu oma mängijat, esitas protesti ja see reegel tühistati. Finaalipäeval sadas ränka vihma, mis muutis väljaku mudaseks. Korvpalluritel polnud põrgatamiseks erilist võimalust ja nii käis mäng peamiselt söötudega ning oli korvidevaene. USA võitis Kanada vaid 19:8.

30-aastat peale viimase Eesti korvpalluri osalemist olümpiamängudel, nõustuvad ilmselt paljud, et ainus võimalus, et Eesti pääseks oma koondise ja lipu all tagasi olümpiale, on 3×3 korvpalli formaat.

3×3 ROAD TO TOKYO2020

Seoses sellega algatab Eesti Korvpalliliit juba selle aasta 1. novembrist projekti (“3×3 Road to TOKYO2020”), mille põhirõhk on Eesti naiste 3×3 korvpallil, kuna Eesti 3×3 naistel on reaalne võimalus pääseda olümpiale ka FIBA 3×3 ränkingu alusel.

Meestel pole see paraku ränkingu alusel võimalik, kuid see ei tähenda, et meestel võimalust ei oleks – tuleb lihtsalt võtta koht TOP3 tiimi seas 2020 maikuus toimuvalt kvalifikatsioonilt või võit 2020 juunikuus toimuvalt lisaturniirilt.

“Road to TOKYO2020” algab 1. novembril 2018. Naised ja tüdrukud – Eesti Korvpalliliit vabandab, et sel aastal ei antud välja ühtegi 3×3 medalit ei naiste ega neidude arvestuses. Seoses sellega on Eesti Korvpalliliidu juhatuse laual 11-leheküljeline projekt, mille üks oluline osa on olümpiale pääsemise korral ka rahaliselt motiveerida vähemalt 100 Eesti korvpallinaist ja -tüdrukut alates 500 kuni 5000 euroni.

Meeste osas analoogset projekti laual ei ole, kuna olümpiapääse tuleb meestekoondisel välja võidelda. Sellesse koondisesse ei ole tänasel päeval kindalt piletit ka homme FIBA 3×3 WT etapil mänge alustavatel Martin Dorbekul, Jaan Puidetil, Joonas Järveläinenil ega Oliver Metsalul. Olümpiast võivad hetkel vaid unistada ka Maik-Kalev Kotsar ja teised 3×3 mängijad.

Eesti Korvpalliliidu nimel saan anda vaid lubaduse, et kui Eesti 3×3 korvpall peaks kunagi ära täitma EOK B-kategooria kriteeriumid (MM-i TOP8 koht, milles sel aastal jäi meil ülinapilt puudu) või OM-i pääse, siis sellest saavad osa kõik 3×3 turniiride korraldajad ja suurema auhinnafondi näol ka kõik mängijad.

[/vc_column_text][/vc_column][/vc_row]