Kas 3×3 päästab Eesti naiste korvpalli?

[vc_row row_type=”row” text_align=”left” css_animation=””][vc_column][vc_single_image image=”10011″ img_size=”full” alignment=”center” style=”vc_box_rounded”][/vc_column][/vc_row][vc_row row_type=”row” text_align=”left” css_animation=””][vc_column][vc_column_text]

Eesti naiste korvpall saab teenitult või teenimatult liiga vähe tähelepanu. Täna mängitakse 2019. aasta Euroopa meistrivõistluste valiksarjas, kus siiamaani on tulnud peamiselt kaotusi tunnistada. Juba ülehomme, 14. veebruaril kohtutakse võõral väljakul Türgiga.

Arvestades ka asjaoluga kui vähe tiime mängis sel aastal OlyBet naiste meistriliigas on võimalik, et Eesti naiste väljundiks on tulevikus hoopis 3×3 formaat, milles on võimalik jõuda nii Euroopa- kui maailmameistrivõistlustele ning ka olümpiamängudele.

“Kui naised vähegi end kokku võtaks, siis TOKYO2020 olümpiamängudele on neil oluliselt suurem tõenäosus saada kui meestel”, ütleb tänavakorvpalli korraldaja Reigo Kimmel. “Kuid selleks peab olema tahe, mis väljendub eelkõige 3×3 formaadi harjutamises ja võistluste korraldamises”.

Sel aastal sõidab Eesti 3×3 naiste koondis Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsioone mängima. TOP3 koht Euroopa meistrivõistlustel toob mängijatele kaheks aastaks suurema palga kui OlyBeti liigas ning aitab oluliselt kaasa ka naiste 3×3 sarja arengule.

3×3 korvpall ei ole saalikorvpall, milles loeb koondise tulemus. Selleks, et Eesti saaks oma naiste koondise saata 2019. aasta FIBA 3×3 MMile peavad panuse andma vähemalt 100 (18-35 aastast) naist. Seda minimaalselt 9 korral ehk 9 3×3 turniiril.

“Kui naised vähegi tahaksid, siis 2019. aasta FIBA 3×3 MM-i pääse oleks neil oluliselt lihtsamalt taskus kui meestel. Kuid selleks tuleb aru saada, et kuna korvpallinaisi on meil vähe, siis iga mängija ülessanne on tuua vajadusel 3×3 võistlusele ka mõni mängija, kes korvpalli on enne vaid televiisori vahendusel ehk näinud”, ütleb Kimmel.

[/vc_column_text][/vc_column][/vc_row]