Mõtteid Eesti 3×3 profitiimi loomisest

Eile ETV ekraanil olnud saate “FIBA 3×3 MM. Meeskond” üheks peamiseks küsimuseks oli mõte Eesti 3×3 korvpalli profitiimi loomisest, kes aastaringselt keskenduks peamiselt ühe korvi all mängitavale olümpiamängude pallimängude ala ehk 3×3 korvpalli formaadile.

Alljärgnevalt Eesti Korvpalliliidu 3×3 valdkonna juhi Reigo Kimmeli isiklikud seisukohad, mõtted ja kommentaarid, mis on läbi arutatud ka Eesti 3×3 korvpalli peatreener Siim Raudlaga. 

3×3 profitiimi loomine on ülimalt vajalik, sest 3×3 korvpall ei ole enam see ala, kus peale saalihooaja lõppu saab võtta parimad pojad, kellelt võiks paari-nädalase ettevalmistusega loota FIBA 3×3 tiitlivõistluste medalit. Aasta läbi kokkumängiv Läti “suure korvpalli amatöör-tiim” sai FIBA 3×3 MM-ilt USA järel hõbemedalid, Eesti laeks jäi maailmameistrivõistluste 15. koht. Individuaalsetelt korvpallioskustelt oleme lätlastest paremad, kuid 3×3 korvpalli kogemused ja kokkumäng on see, mis Läti viib medalitele ja tõenäoliselt ka olümpiale.

Eelarve

Selleks, et teha tulemust on vaja raha, selleks, et saada raha, on vaja tulemust. Kui Eesti oleks saanud sel aastal 3×3 MM-ilt lätlaste asemel hõbemedalid, siis vastavalt EOK olümpiaettevalmistustoetuse statuudile, oleks see EOK-le “maksma läinud” ca pool miljonit eurot, millest üle poole oleks olnud mängijate palgafond.

Hinnanguliselt on Eesti 3×3 profitiimi aastane kulu ca 150 000 eurot, millest pool oleks mängijatele palkadeks ning teine pool 3×3 võistluste lähetuskulude katteks.

FB korvpalligrupis pakuti välja, et võiks luua ühisrahastuse Eesti 3×3 korvpall koondise toetuseks. Kui 8000 inimest annetaks igaüks 20 eurot, siis raha oleks koos. Paraku näitab Tartu Rocki hooandja projekt, kuhu on tänaseks vaid 31 inimest annetanud kokku ca 1800 eurot, et see ei pruugi õnnestuda.

3×3 meeskond?

Kõige keerulisem küsimus on 3×3 meeskonna, kes oleks ka Eesti 3×3 koondis, komplekteerimine. Koondise peatreener on öelnud, et tema soovib tiimi vaid mängijaid, kes on nõus ka 3×3 trennides ehk ettevalmistuslaagris ja -võistlustel osalema ehk tuntud nimed, kes on nõus vaid otse lennujaama tulema, et võistlustele pääseda, jäävad valikust välja.

Kõik Eesti parimad pojad on seotud klubikorvpalliga, seda nii Eestis kui välismaal. Olukorras, kus 2020. aasta kevadel peaksid Eesti mehed pääsema Tokyo olümpia kvalifikatsioonile, on Raudlal väga keeruline saada 3×3 koondisesse Dorbekut, kes ilmselt mängib samal ajal Khimkiga mingis VTB mängus, Kotsariga, kes USAs või Puidetiga, kes tagasi Rootsis.

Mida peaks Eesti 3×3 peatreener tegema olukorras, kus ta on valinud Eesti 3×3 profitiimi mõned muud mängijad ja enne 2020. aasta FIBA 3×3 Euroopa meistrivõistluste kvalifikatsiooni (juuni lõpp 2020) on kõvade 3×3 kogemustega Kotsar-Dorbek-Puidet tagasi 3×3 formaadis ja nõus 2020. suvel taas Eestit esindama?

Lahendus

Kuna suure tõenäosusega “Kanada onu” peale lootma ei saa jääda, siis ainsaks lahenduseks oleks mõne Eesti ettevõtte soov võtta Eesti 3×3 korvpalli profitiimi ja sellega ka Eesti 3×3 koondise toetus võtta enda peale ning jätta Eesti 3×3 peatreenerile vabad käed valida saalikossu parimad pojad oma tiimi, et tuua medaleid nii Euroopa kui maailmameistrivõistlustelt ning ehk teha ajalugu ka olümpiamängudelt.

Lõpetuseks – naised

Kui Eestis räägitakse korvpallist, siis peamiselt meeste omast. Samal ajal on Eesti naiste 3×3 koondis toonud Euroopa mängudelt Eestile esimesed FIBA 3×3 tiitlivõistlused medalid open-sarjas.

Samal ajal kui mehed pingutavad, et omaks väikestki lootust Tokyo olümpia kvalifikatsioonile pääseda või et järgmise aasta 3×3 EM-ilt finaali edasi pääseda, tegelevad naised aktiivselt sellega, et saada olümpiale FIBA 3×3 reitingu alusel otsepääse.

Kui naised peaks selle aasta 1. novembril saama otse Tokyo olümpiale, siis on see oleks mitte ainult naiste vaid Eesti korvpallile laiemalt suursündmus. Äkki peaks otsima toetajat hoopis Eesti naiste 3×3 olümpiakoondisele?